Eile kullassepa tunnis valasime hõbedat ja harjutasime valtsimist. Valamine tuli täitsa kenasti, veatult välja. Valtsimine mitte nii väga, kuna suutsin vasaku käe pöidla valtsi hammasrataste vahele jätta. Nii, et pöidla ots on totaalselt puruks. Küüs jäi imekombel terveks, luu samuti. Lihtsalt, näpus on nüüd auk, mis paraneda ei taha. Õõh, oleks see siis viimaseks tasumiseks jäänud...
Täna sepistamise ajal sain kuuma söetükiga vastu kaela. Villist sai suur, punetav plekk, mis ilmselt paraneb nüüd miljon aega. Ja ega see pole ju veel kõik! Siis karma mõtles, et palavik on ka ju hea idee ... *ohkab*
Joon oma apelsinimahla ära ja poen teki alla maailma eest peitu.
P.S. Kuna keegi ei viitsi mu vingumist kuulata, pidin siia kurtma tulema ... Vabandused. -_-
Aur tuleb välja lasta ning vajadusel kurta. Aga life`s a bitch anyway :) Ma selle karmavõla leevendamisega seoses olen viimasel ajal hakanud lausa kaardimooride jms. kahtlaste tegelaste peale mõtlema hakanud. No ei saa ma aru, millal kellele ja mida ma nii suurelt olen teinud või tegemata jätnud, et pidevalt miski jama kuskilt nurga tagant kraesse kargab.
VastaKustutaSeni, kuni ma vastust ei tea... ahh, sõidan oma kriuksrattaga ja ei hooli :D Vastasel juhul võib päris lolliks minna (mitte ainult peaaegu).
Musi- kalli- pai.